Itimehe Targad Sõnad

 2012-2013 aastatest pärinev arengukava 2020. aastaks sisaldas hulgaliselt prognoose ja strateegiaid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arengu kohta. Kuna üldiselt IT jms puhul on tegemist ühe kõige kiiremini areneva valdkonnaga, on mõistagi üpriski keeruline täpselt organiseerida efektiivseimat tegevus- ja vaheetappide kava, mis võtaks realistlikult arvesse ambitsioonikaid ennustusi. Nimetatud arengukava torkabki silma eelkõige naiivsuse poolest, millest on aru saada eelduses, et muutused on etteaimatavad ja inimesed tegutsevad progressi saavutamiseks. Arengukava ennustuste tähtaja kättejõudmisega sai ilmsiks, et üheks vähemkehtivamaiks ideeks oli eesti kultuuripärandi, täpsemalt eesti keele jätkusuutlikus digimaailmas. Seda argumenti toetati sellega, et üha enam luuakse võimalusi eesti keele rakendamiseks internetis, olgu tegemist mõne eesti keelse rakenduse või veebilehega. Internetis on äärmiselt oluline efektiivsus, praktilisus ja universaalsus, seda eriti seoses suhtluskeelega.

Sissejuhatus Massimeedia all mõistame suure levialaga kõigsuguseid teabevahetusviise, mis jagunevad traditsioonilisemaks ja uuemaks meediaks. Kui traditsioonilise meedia all mõistame kvaliteedikontrolli läbinud kirjapalad, siis uuem meedia hõlmab endas mistahes vabaloomingut, olgu tegemist näiteks e-mailide saatmise, sotsiaalmeedia või uudisteartiklitega. Aja jooksul on taolised infoallikad mõistagi liikunud rohkem virtuaalmaailma, kus on see rohkematele kättesaadav. See muutus on endaga kaasa toonud palju head ja ka palju halba. Positiivseim külg Peamine positiivne külg meedia virtualiseerumisega on selle laiem levik, varieeruvus ja kättesaadavus tarbijatele. Vajalik on vaid internetiühendus ja lugematul arvul võimalusi jäävad vaid paari kliki kaugusele. Neist populaarseim on Facebook, kus kasutajad saavad väga lihtsalt end kurssi viia sellega, mis toimub nende tuttavate, lemmikkuulsuste ja teiste eludes. Sotsiaalmeedias jagatakse ka uudiseid mitmetelt agentuuridelt, mis viib pea kõik

Usenet internetiühendus 1979. aastal leidsid Tom Truscott ja Jim Ellis viisi kuidas arvutite vahel andmeid jagada, kasutades UUCP-d (UNIX-to-UNIX copy protocol). Steve Bellovin lõi Useneti jaoks tarkvara, mis võimaldas selle esimest versiooni kontrollida ja ametlikult hakati seda kasutama 1980. aastal.  Useneti tööpõhimõte seisneb andmete jagamises kasutades telefoniliine, et ühendada seadmeid tolleaegse internetivõrguga. Nimelt saatis modem arvutilt saadud digitaalsed andmed audiosignaalkujul mingile teisele modemile, mis selle taas digitaalseks muutis ja teistele seadmetele edastas. Võrreldes tänapäevaste normidega, on tegu väga aeglase ja ebaeffektiivse viisiga peamiselt seepärast, et ettenähtud modemite andmete töötlus- ja edastuskiiruse suurim kiirus oli kõigest 56 kb/s. Sealt ka ooteaegadega kaasnevad legendaarsed ühenduse loomise helid, mida tunnevad siiani ära paljud vanemad inimesed. Esimesed internetifoorumid Usenet pani alguse nn uudistegruppidele ehk esmastele foorumitele.

Arvutite kontseptsiooni arendusega 20. sajandil tulid esile ka mõtted arvutite omavahelisest ühendamisest, et muuta tõhusamaks andmete jagamine igas mõttes. Potentsiaalseks probleemiks kujunes mittetahtlike failide ja programmide levitamine, mille ülesandeks oli igasugune andmete manipulatsioon ja enese levitamine teistesse ühendatud seadmetesse. Pahavara üheks suurimaks eelduseks oli 1949. aastal matemaatiku  John von Neumanni loodud ideed programmidest, mis suutsid oma tarkvara kopeerida ja seda edastada. Esimesena loodi nende ideede alusel pahavara põhimõtetele vastav programm tõenäoliselt 1970. aastal ARPANETi ehk tänapäevase interneti eelkäia arendusprojektide käigus. Tegemist oli sisuliselt mittetahtliku avastusega. Insener  Bob Thomas eksperimenteeris programmiga, mis toimiks erinevate programmide vahendajana TENEX operatsioonisüsteemiga arvutite võrgustikus. Thomase loodud programmi nimeks sai Creeper, mis on inspireeritud selle kuvatavast krüptilisest sõnumist. Nimelt seisnes