Küberturbe algus
Arvutite kontseptsiooni arendusega 20. sajandil tulid esile ka mõtted arvutite omavahelisest ühendamisest, et muuta tõhusamaks andmete jagamine igas mõttes. Potentsiaalseks probleemiks kujunes mittetahtlike failide ja programmide levitamine, mille ülesandeks oli igasugune andmete manipulatsioon ja enese levitamine teistesse ühendatud seadmetesse.
Pahavara üheks suurimaks eelduseks oli 1949. aastal matemaatiku John von Neumanni loodud ideed programmidest, mis suutsid oma tarkvara kopeerida ja seda edastada. Esimesena loodi nende ideede alusel pahavara põhimõtetele vastav programm tõenäoliselt 1970. aastal ARPANETi ehk tänapäevase interneti eelkäia arendusprojektide käigus. Tegemist oli sisuliselt mittetahtliku avastusega. Insener Bob Thomas eksperimenteeris programmiga, mis toimiks erinevate programmide vahendajana TENEX operatsioonisüsteemiga arvutite võrgustikus.
Thomase loodud programmi nimeks sai Creeper, mis on inspireeritud selle kuvatavast krüptilisest sõnumist. Nimelt seisnes Creeperi põhimõte selles, et see hakkas mõjutatud arvutites printima faili ja enne lõpetamist asetas programm end uude seadmesse ümber koos oma kõikide andmetega. Seadmetesse jäi sellest sõnum: "I'M THE CREEPER. CATCH ME IF YOU CAN.". Esialgselt polnud seega tegemist tarkvaraga, mis end otseselt kopeerides levitada suudaks, vaid pigem rändas see arvutist arvutisse. Alles hiljem arendas Thomas oma programmi Creeper nii, et see kopeeriks end arvutist arvutisse, mõjutades korraga mitut seadet.
Programmi Creeper muutmine pani alguse tarkvarale nimega Reaper, mis oli samuti olemuselt pahavara, kuid selle funktsiooniks oli eneselevitamine ja Creeperi failide neutraliseerimine. Kui Creeperit lugeda esimeseks algeliseks arvutiviiruseks, siis programmi Reaper peetakse vastavalt esimeseks viirusetõrje programmiks.
Lõppkokkuvõtes ei kujutanud Creeper endast erilist ohtu seadmetele, millest see läbi käis. Kokku oli mõjutatud 28 arvutit, mis olid kõik samas võrgustikus. Vaatamata selle väikesest mõjust arvutitele, on tegemist programmiga, mis põhimõtteliselt pani alguse küberturbele ja mida peetakse äärmiselt mälestusväärseks juhtumiks.
Aja jooksul on arvutiviiruste kõrval olnud suureks ohuks ka nn Häkkerid, kes ise otseselt üritavad välja õngitseda inimeste privaatseid andmeid. Selleks on väga palju erinevaid võimalusi, paljude nende eest pakuvad kaitset virtuaalsed privaatvõrgud, mis oma kasutajaid varjavad. Esimesed VPNid ilmusid 2000 aastatel, kuid avalikule turule ilmusid need umbes 10 aastat hiljem.
VPNid töötavad nii, et kasutajad ühendatakse teenusepakkujatega läbi erinevates asukohtades asuvate serverite, seega asukoha määramine on üsna raske. Peale selle on kasutajate andmed krüpteeritud, seega isegi kui tundlikud andmed viiakse kokku inimesega, on neist pea võimatu midagi kasulikku saada. Tänapäeval on virtuaalsed privaatvõrgud üsna populaarsed, sest üha suurem osa elust möödub inimestel virtuaalmaailmas. Peamiselt kasutatakse neid erinevate failide ja programmide allalaadimisel, mängimisel, filmide vaatamisel jne.
Allikas1
Allikas2
Programmi Creeper muutmine pani alguse tarkvarale nimega Reaper, mis oli samuti olemuselt pahavara, kuid selle funktsiooniks oli eneselevitamine ja Creeperi failide neutraliseerimine. Kui Creeperit lugeda esimeseks algeliseks arvutiviiruseks, siis programmi Reaper peetakse vastavalt esimeseks viirusetõrje programmiks.
Lõppkokkuvõtes ei kujutanud Creeper endast erilist ohtu seadmetele, millest see läbi käis. Kokku oli mõjutatud 28 arvutit, mis olid kõik samas võrgustikus. Vaatamata selle väikesest mõjust arvutitele, on tegemist programmiga, mis põhimõtteliselt pani alguse küberturbele ja mida peetakse äärmiselt mälestusväärseks juhtumiks.
Aja jooksul on arvutiviiruste kõrval olnud suureks ohuks ka nn Häkkerid, kes ise otseselt üritavad välja õngitseda inimeste privaatseid andmeid. Selleks on väga palju erinevaid võimalusi, paljude nende eest pakuvad kaitset virtuaalsed privaatvõrgud, mis oma kasutajaid varjavad. Esimesed VPNid ilmusid 2000 aastatel, kuid avalikule turule ilmusid need umbes 10 aastat hiljem.
VPNid töötavad nii, et kasutajad ühendatakse teenusepakkujatega läbi erinevates asukohtades asuvate serverite, seega asukoha määramine on üsna raske. Peale selle on kasutajate andmed krüpteeritud, seega isegi kui tundlikud andmed viiakse kokku inimesega, on neist pea võimatu midagi kasulikku saada. Tänapäeval on virtuaalsed privaatvõrgud üsna populaarsed, sest üha suurem osa elust möödub inimestel virtuaalmaailmas. Peamiselt kasutatakse neid erinevate failide ja programmide allalaadimisel, mängimisel, filmide vaatamisel jne.
Allikas1
Allikas2
Comments
Post a Comment