Professionaalsus

Mistahes erialast rääkides kujutatakse tavaliselt ette mõnd selle esindajat nii, et ta oleks oma olemusega kooskõlas eelarvamustega antud eriala suhtes. Seega mida rohkem suudab keegi teisi oma erialaga seotust tõestada, seda rohkem kipub ta tunduma professionaalina. Professionaalsuse puhul ei ole seega tähtis vaid oskused, kogemused ja muud teadmised, vaid oluline on ka nende integreerimine sotsiaalsusesse, täpsemalt suhtlemisse. Näiteks tõsine ja karmi pilguga kohtunik jätab endast kindlasti tõsiseltvõetavama mulje kui mõni hipiriietes vabaltvõttev tegelane. Seega mida rohkem tundub keegi oma eriala tüüpilise esindajaga samastuvat, seda professionaalsem ta tundub sest seda rohkem suudame seostada teda tema elukutsega.

Need, kes tegelikkuses tegelevad oodatust näiliselt vähemtähtsate eriala osadega, näiteks IT-eksperdid, kes antud valdkonna arendamise asemel elektroonikapoe leti taga istuvad, tunduvad tahest tahtmata vähem professionaalsemad kui need, kes meieni esimesed sülearvutid tõid. Sealt tuleb sisse suur erinevus kahe tüübi vahel: panus oma ala arendusse. Kui võrrelda rikkalikuima ja tervislikuima hommikuhelbebrändi loonud toiduteadlasi nendega, kes jälgivad taolist toodet loovaid masinaid, võib tõmmata selge eristava joone kahe vahel, sest viimase puhul on tegemist liinitöölistega, kes võivad olla küll asjatundjad, kuid nende panus oma eriala progressi on oluliselt väiksem.

Peale ühiskonna vaadetega kokkusobivusele ja arengusse panustamise on nn käsitööliste ja professionaalide vahel enamasti ka suhtumise erinevus. Professionaalsuse jaoks on äärmiselt oluline, et inimene ise võtaks seda, mis ta teeb, tõsiselt. Tegemist on eelkõige eeldusega sellele, et oleksid ideaalsed tingimused kahe eelmise punkti saavutamiseks. Enesekindlus võimaldab kellegil oma erialaga rohkem seotud olla mitmel viisil ja vaid nii on ta tegevus jätkusuutlik, vastasel juhul ei oleks moraalne läbipõlemine kaugel.